Karukella matk Keila- Joal.

Ühel neljapäeva hommikul ootas lasteaia ees buss, kuhu läksid kolm rühma- Karukell, Kassikäpp ja Pääsusilm. Buss viis meid Keila- Joale. Lapsed olid juba hommikul ootusärevuses ning kui me kohale jõudsime, võis seiklus alata. Alustuseks jagati lapsed mitmesse rühma- ehitajad, kunstnikud, ravitsejad, kokad ning jäljekütid. Seejärel alustasime matka. Kõik põnev ning huvitav, mis meie teele sattus, tuli üles märkida. Ehitajad vaatasid, millest saaks midagi ehitada, kunstnikud otsisid kunsti vahendeid, kunsti looduses. Ravitsejad otsisid ravimtaimi, kokad toitu ning jäljekütid erinevate loomade ning lindude jälgi looduses. Lapsed olid põnevil ning kõik tegelesid põnevate leidudega. Kõige rohkem meeldis lastele aga piknik värskes looduses. Matk oli kokku 2,3 km ning kõik Karukella lapsed läbisid selle edukalt. Suurimad tänud liikumisõpetajale Urvele, kes meile selle toreda seikluse tegi!
  Kui hakkasime tagasi bussi peale minema, siis nägime puu otsas tuttavat väikest lindu kollase kõhuga. Karukella lapsed aga ei jõudnud kokkuleppele, kas tegemist on "rasvapääsukesega" või "suitsutihasega" :)

Et aga pilt räägib rohkem kui jutt, siis väike ülevaade meie matkast-

 http://www.youtube.com/watch?v=Dgz7sfswmOY

Karukella õpetaja Mari-Liis

Mutionu Pidu!!!!!!!!!!!

Tere armas lugeja,

Täna ma kostitan sind ühe toreda videoga, vaata meie Mutionu pidu ja saa sellest osa!

Tervitustega
Kristel 

Terekäsi taimeriigile

Tere armas lugeja,

Selle aastane Õueseikluse avaüritus kannab pealkirja "Terekäsi taimeriigile". Porikuul sõitsid Alasniidu mänguväljakule kokku viie lasteaia lapsed; Teelahkme Lasteaed, Harku Lasteaed, Tibutare Lasteaed, Pangapealse Lasteaed ja muidugi Alasniidu Lasteaed.
Vahvaid keskkonnamänge viisid läbi seen Pilvi (Urve Kukk), liblikas "Filli" (Karmen Raik), sipelgas "Sipi" (Evi Tasa), Lilli (Kristel Einaste-Lukk), Lupu (Anne Auväärt), lepatriinu "Leps" (Kaia Beres)

Kassikäppade sõit Kloogaranda

Kassikäpa rühma oktoobrikuu väljasõit viis Tallinnast 37 kilomeetri kaugusele Kloogaranna- nimelisse kohta. Rand, mis 1960 – 1970- ndatel oli kuum koht, kuhu parimatel suvepäevadel sõitis tuhandeid inimesi. Varasema 39 rongi asemel sõidavad praegu Kloogaranda Elektriraudtee uued oranži värvi elektrirongid vaid 3 korda päevas. Meiegi varahommikuse reisi ajal oli rong reisijatest tühi. Peatustest väljusid või sisenesid vaid üksikud inimesed. Hiiu peatusest alanud meie rongisõit lookles peagi linnast kiirelt metsade ja põldude vahele. 40- minutilise sõidu järel jõudsime sihtkohta – Kloogaranda. Mõnekümne aasta eest tallinlaste ülipopulaarses suvituskohas avaneb täna kurb vaatepilt – mädanenud vetelpäästejaam, hüljatud kioskid, putkad, riietuskabiinid ja tualetid. Kui täiskasvanud meenutasid nostalgilist nõukogude aega, siis lapsed vaatasid ja ei mõistnud neid millest räägiti. Edasi kulges meie teekond mööda matkarada ja männimetsaaluseid teid. Kiiremad leidsid metsa alt veel viimaseid mustikaid ja pohlasid ning väikseid ja suuri seeni. Nagu lapsed ikka tahtsid nemadki mäekünkaid vallutada ja puude otsas ronida ning puude vahel peitust mängida. „Millal me süüa võime?“ küsisid lapsed esmalt. Tundub, et matkateekonna ajal ei olnud mitte seljakott raskemaks läinud, vaid tühi kõht andis endast märku. „Kus see rand siis on?“ sooviti järgmisena teada. Veidike kõndimist ja olimegi maalilise mere ääres rannaliival. Sobival piknikukohal heidsime seljakotid seljast ja suundusime mere äärde merekarpe korjama. Enne pikniku pidamist said lapsed näidata oma osavust liikumismängudes liival. Lõpuks jõudis väikestel ja suurtel matkasellidel kätte aeg oma seljakotid avada ja piknikutoite süüa. Kui kõik kaasapandud võileivad, pirukad, joogid ja maiustused otsa said, tekkis piknikulistel palju prügi. Lapsed teadsid, et randa ei tohi endast prügiluiteid maha jätta, vaid tuleb puhtust hoida. Jääme järgmist rongisõitu ootama ütlesid lapsed justkui ühest suust kui tagasiteele asuti. Suured tänusõnad Otto ema Helinile ja Triinu tugiisik Terjele, kes meid väljasõidu ajal abistasid!

Kassikäpa rühma vanemõpetaja Tagi

Kassikäpad käisid leivategu kaemas

 Reedel, 3.oktoobril käisid Kassikäpa rühma lapsed Eesti Vabaõhumuuseumis leivategu kaemas. „Kas see ongi Vabaõhumuuseum?“ kostus ühe lapse suust. „Oi kui vahva!“ hõikas teine laps. „Miks Vabaõhumuuseumil selline nimi on?“ tahtis kolmas teada. Peale nende küsimuste said lapsed muuseumitundi „Viljaterast leivani“ külastades veel paljudele, paljudele küsimustele vastused. Vabaõhumuuseumi väravast liiguti esmalt Köstriaseme tallu. Muuseumitunni alguses said lapsed endi seast peremehe ja perenaise valida. Esimeses talus räägiti viljakoristusest, terade eraldamisest viljapeadest ja vilja tuulamisest ehk puhastamisest ning vaadati sirpi ja prooviti koodiga tööd teha. Seejärel sai iga laps oma peotäie jagu viljaterasid ära puhastada. Kui peremees Oliver hindas, et kõik peotäied viljaterasid on piisavalt puhtaks tehtud, siis mindi kotitäie teradega neid jahuks jahvatama Pulga tallu. Teise talu aidaukse ette sätitud käsikiviga proovis iga laps kolm ringi teha. Pärast jahu jahvatamist märkasime, et Härjapea talu korstnast tuleb suitsu. Nüüd seadsimegi kõik üheskoos sammud kolmanda talu poole. Talu perenaine kutsus meid tuppa ja rääkis, kuidas juuretisest saab leib, kus ja mitu päeva peab taigen kerkima, miks tehakse leibadele märgid peale, kuhu leivad küpsema pannakse. Kui leivateo jutud said räägitud pakkus perenaine käterätiku alt päris omatehtud leiba. Kuna tühja kõhuga isu on nagunii hea, siis soovis ta väikestele ja suurtele külalistele „Jätku leivale!“ nii nagu seda tehti vanasti. Kui kõht täis, siis meel hea – nõnda ütleb vanasõna. Nii saime meiegi rõõmsalt tagasi lasteaeda sõita.

Kassikäpa rühma vanemõpetaja Tagi

 

Nurmenuku Piimanädal

Meie  PIIMANÄDAL algas lavastusega „ Lehmake Lonni“, kus lapsed said teada kuidas piim tuleb ja mis sellest piimast   teha saab. Käpiknukud Liis ja Mikk tegid selle lastele lõbusalt ja mänguliselt selgeks. Mängisime  selle järel mängu „Piimalett“- mäng käib nii, et lapsed istuvad oma kohtadel. Igal lapsel on üks piimatoote pakend käes (suurematele piisaks vaid sõnast nt piim, jogurt  jne aga väikesed unustavad oma sõna ära). Õpetaja käskluse peale kohupiimakreem, piim vms peavad need lapsed , kelle see pakend on kohad vahetama. Kui õpetaja ütleb „PIIMALETT“, vahetavad kõik lapsed kohad.

Teisipäeval  tegime lastega jogurtit. Kuna see kuu oli teemaks „Sügis aias ja metsas“ oli meil juttu ka marjadest ja puuviljadest, millest hoidiseid tehakse. Kuna olin märganud ühel lõunal, et lapsed ei armasta üldse keefiri, siis otsustasin selle nende jaoks maitsvaks muuta. Selleks palusimegi vanematel tuua erinevaid marju ja puuuvilju. Ise muretsesime blendri ja keefiri ning suurem jogurti valmistamine võis alata. Tegime  kolme sorti keefiri: maasika-vaarika, mustika-maasika ja segamarja jogurt. Lisaks oli lastele võrdlemiseks ka lõunane poe maasikajogurt. Laste maitsemeel valis võitjaks omatehtud maasika-vaarika jogurti.

Kolmapäeval mängisime „Piimapoodi“, kus iga laps sai olla ostja ja valida poest oma lemmiktoote. Tasumiseks olid müüja öeldud arv käeplakse. Müüjaks oli õpetaja ja seega jäid numbrid 5-10  piiresse (tegemist on 3-4 aastaste lastega). Kolmapäev on meil arvutamise ja kleepetöö päev.  Kleepetööna tegime „Lehma Lonnit“, kus lapsed pidid mustadest ja roosadest ribadest lõikama ruudukujulised tükid ja need kleepima vastavalt udarale või lehma laigule kõhul. Lõbusaks tegi  selle  töö internetist väljaprinditud naljakad lehma pildid.

Neljapäeval lugesin lastele omamõeldud jutu Lehmast ja tema väikesest vasikast.  Kunstitööna valmis papirullist, plastiliinist ja väljalõigatud lehma peast ja sabast vahva lehm. Lapsed pidid kätega muljuma mustast plastiliinist laigud papist lehmale. Tööd tulid vahvad ja lastele väga meeldisid. Lisaks  rühmasisestele  tegevustele degusteerisime (lapsed õppisid uue sõna) iga päev mõnda uut piimatoodet. Väga raske oli lastel otsustada, mis parim, sest kõik tooted maitsesid neile väga. Enda üllatuseks avastasin Tere toodetud „Piimakiselli“, mis maitses oivaliselt ja meenutas lapsepõlve.  Kõik laste arvamused ja maitsed said kirja pandud suurele „Lehma Lonni“  pildile, mis seisis koridori seinal ja andis ka vanematele ülevaate, mida lapsed lasteaias oid proovinud ja arvanud.