Kassikäppade sõit Kloogaranda

Kassikäpa rühma oktoobrikuu väljasõit viis Tallinnast 37 kilomeetri kaugusele Kloogaranna- nimelisse kohta. Rand, mis 1960 – 1970- ndatel oli kuum koht, kuhu parimatel suvepäevadel sõitis tuhandeid inimesi. Varasema 39 rongi asemel sõidavad praegu Kloogaranda Elektriraudtee uued oranži värvi elektrirongid vaid 3 korda päevas. Meiegi varahommikuse reisi ajal oli rong reisijatest tühi. Peatustest väljusid või sisenesid vaid üksikud inimesed. Hiiu peatusest alanud meie rongisõit lookles peagi linnast kiirelt metsade ja põldude vahele. 40- minutilise sõidu järel jõudsime sihtkohta – Kloogaranda. Mõnekümne aasta eest tallinlaste ülipopulaarses suvituskohas avaneb täna kurb vaatepilt – mädanenud vetelpäästejaam, hüljatud kioskid, putkad, riietuskabiinid ja tualetid. Kui täiskasvanud meenutasid nostalgilist nõukogude aega, siis lapsed vaatasid ja ei mõistnud neid millest räägiti. Edasi kulges meie teekond mööda matkarada ja männimetsaaluseid teid. Kiiremad leidsid metsa alt veel viimaseid mustikaid ja pohlasid ning väikseid ja suuri seeni. Nagu lapsed ikka tahtsid nemadki mäekünkaid vallutada ja puude otsas ronida ning puude vahel peitust mängida. „Millal me süüa võime?“ küsisid lapsed esmalt. Tundub, et matkateekonna ajal ei olnud mitte seljakott raskemaks läinud, vaid tühi kõht andis endast märku. „Kus see rand siis on?“ sooviti järgmisena teada. Veidike kõndimist ja olimegi maalilise mere ääres rannaliival. Sobival piknikukohal heidsime seljakotid seljast ja suundusime mere äärde merekarpe korjama. Enne pikniku pidamist said lapsed näidata oma osavust liikumismängudes liival. Lõpuks jõudis väikestel ja suurtel matkasellidel kätte aeg oma seljakotid avada ja piknikutoite süüa. Kui kõik kaasapandud võileivad, pirukad, joogid ja maiustused otsa said, tekkis piknikulistel palju prügi. Lapsed teadsid, et randa ei tohi endast prügiluiteid maha jätta, vaid tuleb puhtust hoida. Jääme järgmist rongisõitu ootama ütlesid lapsed justkui ühest suust kui tagasiteele asuti. Suured tänusõnad Otto ema Helinile ja Triinu tugiisik Terjele, kes meid väljasõidu ajal abistasid!

Kassikäpa rühma vanemõpetaja Tagi

Kassikäpad käisid leivategu kaemas

 Reedel, 3.oktoobril käisid Kassikäpa rühma lapsed Eesti Vabaõhumuuseumis leivategu kaemas. „Kas see ongi Vabaõhumuuseum?“ kostus ühe lapse suust. „Oi kui vahva!“ hõikas teine laps. „Miks Vabaõhumuuseumil selline nimi on?“ tahtis kolmas teada. Peale nende küsimuste said lapsed muuseumitundi „Viljaterast leivani“ külastades veel paljudele, paljudele küsimustele vastused. Vabaõhumuuseumi väravast liiguti esmalt Köstriaseme tallu. Muuseumitunni alguses said lapsed endi seast peremehe ja perenaise valida. Esimeses talus räägiti viljakoristusest, terade eraldamisest viljapeadest ja vilja tuulamisest ehk puhastamisest ning vaadati sirpi ja prooviti koodiga tööd teha. Seejärel sai iga laps oma peotäie jagu viljaterasid ära puhastada. Kui peremees Oliver hindas, et kõik peotäied viljaterasid on piisavalt puhtaks tehtud, siis mindi kotitäie teradega neid jahuks jahvatama Pulga tallu. Teise talu aidaukse ette sätitud käsikiviga proovis iga laps kolm ringi teha. Pärast jahu jahvatamist märkasime, et Härjapea talu korstnast tuleb suitsu. Nüüd seadsimegi kõik üheskoos sammud kolmanda talu poole. Talu perenaine kutsus meid tuppa ja rääkis, kuidas juuretisest saab leib, kus ja mitu päeva peab taigen kerkima, miks tehakse leibadele märgid peale, kuhu leivad küpsema pannakse. Kui leivateo jutud said räägitud pakkus perenaine käterätiku alt päris omatehtud leiba. Kuna tühja kõhuga isu on nagunii hea, siis soovis ta väikestele ja suurtele külalistele „Jätku leivale!“ nii nagu seda tehti vanasti. Kui kõht täis, siis meel hea – nõnda ütleb vanasõna. Nii saime meiegi rõõmsalt tagasi lasteaeda sõita.

Kassikäpa rühma vanemõpetaja Tagi

 

Nurmenuku Piimanädal

Meie  PIIMANÄDAL algas lavastusega „ Lehmake Lonni“, kus lapsed said teada kuidas piim tuleb ja mis sellest piimast   teha saab. Käpiknukud Liis ja Mikk tegid selle lastele lõbusalt ja mänguliselt selgeks. Mängisime  selle järel mängu „Piimalett“- mäng käib nii, et lapsed istuvad oma kohtadel. Igal lapsel on üks piimatoote pakend käes (suurematele piisaks vaid sõnast nt piim, jogurt  jne aga väikesed unustavad oma sõna ära). Õpetaja käskluse peale kohupiimakreem, piim vms peavad need lapsed , kelle see pakend on kohad vahetama. Kui õpetaja ütleb „PIIMALETT“, vahetavad kõik lapsed kohad.

Teisipäeval  tegime lastega jogurtit. Kuna see kuu oli teemaks „Sügis aias ja metsas“ oli meil juttu ka marjadest ja puuviljadest, millest hoidiseid tehakse. Kuna olin märganud ühel lõunal, et lapsed ei armasta üldse keefiri, siis otsustasin selle nende jaoks maitsvaks muuta. Selleks palusimegi vanematel tuua erinevaid marju ja puuuvilju. Ise muretsesime blendri ja keefiri ning suurem jogurti valmistamine võis alata. Tegime  kolme sorti keefiri: maasika-vaarika, mustika-maasika ja segamarja jogurt. Lisaks oli lastele võrdlemiseks ka lõunane poe maasikajogurt. Laste maitsemeel valis võitjaks omatehtud maasika-vaarika jogurti.

Kolmapäeval mängisime „Piimapoodi“, kus iga laps sai olla ostja ja valida poest oma lemmiktoote. Tasumiseks olid müüja öeldud arv käeplakse. Müüjaks oli õpetaja ja seega jäid numbrid 5-10  piiresse (tegemist on 3-4 aastaste lastega). Kolmapäev on meil arvutamise ja kleepetöö päev.  Kleepetööna tegime „Lehma Lonnit“, kus lapsed pidid mustadest ja roosadest ribadest lõikama ruudukujulised tükid ja need kleepima vastavalt udarale või lehma laigule kõhul. Lõbusaks tegi  selle  töö internetist väljaprinditud naljakad lehma pildid.

Neljapäeval lugesin lastele omamõeldud jutu Lehmast ja tema väikesest vasikast.  Kunstitööna valmis papirullist, plastiliinist ja väljalõigatud lehma peast ja sabast vahva lehm. Lapsed pidid kätega muljuma mustast plastiliinist laigud papist lehmale. Tööd tulid vahvad ja lastele väga meeldisid. Lisaks  rühmasisestele  tegevustele degusteerisime (lapsed õppisid uue sõna) iga päev mõnda uut piimatoodet. Väga raske oli lastel otsustada, mis parim, sest kõik tooted maitsesid neile väga. Enda üllatuseks avastasin Tere toodetud „Piimakiselli“, mis maitses oivaliselt ja meenutas lapsepõlve.  Kõik laste arvamused ja maitsed said kirja pandud suurele „Lehma Lonni“  pildile, mis seisis koridori seinal ja andis ka vanematele ülevaate, mida lapsed lasteaias oid proovinud ja arvanud.

Vanavanemate pidu Hiireherne rühmas

Septembri teine nädal oli Hiireherne rühmas pühendatud vanavanematele. Alustuseks said  pered koduseks ülesandeks meisterdada koos lapsega oma  pere sugupuu kuni lapse vanavanemateni. Ülesanded lahendati suurepäraselt, sugupuud tulid väga fantaasiarikkad, värvilised ja ilusad. Nendest panime üles  rühmaseinale kena näituse. Lapsed jutustasid valminud töödest, oma vanavanemate tegemistest. Sugupuudelt oli hea näha, et perekond on tugev kui puu, kui selle kõik oksad on omavahel ühendatud ja juured tugevad.

         17. septembril peale lõunaund ja õhtusööki, tegime oma rühmaruumi kenasti korda, kammisime juuksed, katsime laua. Lauale panime taimetee, kama, keefiri, suhkru, sepiku, leiva, lehtsalati, kurki,  tomatit, sulajuustu ja vorsti. Kui kõik ettevalmistused tehtud, hakkasime ootama külalisi. Õnneks ei läinudki  kaua aega kui juba  kaunid ja särasilmsed külalised tulidki! Need olid  laste oma mammad- papad, memmed ja taadid, laste vanavanemad. Algas vanavanemate pidu!

Olime lastega harjutanud väikest luuletust:

Isaisa, emaisa

emaisa, emaema

neljakesi ongi nad

meie vanavanemad

Nüüd saabuski paras hetk luuletuse vanavanematele ette lugemiseks..

See et vanavanematel on peale mamma-papa ka päris nimed, saime teada nimemängus. Vanaemad-vanaisad kirjutasid oma päris eesnimed paberile, õpetajad lugesid nimed ette ja lapsed hüüdsid: “minu oma”, kui nimetati nende vanavanemate nime. Alati ei olnudki nimesid nii kerge ära arvata.

Seejärel näitasid vanaemad-vanaisad suure Eesti kaardi pealt kus möödus nende lapsepõlv. Ära märgitud said mitmed erinevad kandid Eestimaa pealt.

Nüüd olid vanaemad-vanaisad oma suured varandused -lapselapsed käekõrvale võtnud. Tundus igati sobilik sellepeale mängida  laulumängu “Rikas mees”.  Seda me tegimegi.

Mängimine ja laulmine ajas lõpuks  kõhu tühjaks, sestap jõudis kätte  aeg veidi keha kinnitada. Vanaemad -vanaisad õpetasid lastele maitsva kama segamise saladusi, ning koos valmistati  tervislikud ja isuäratavad  võileivad.

Veidi keha kinnitatud asusid vanavanemad ja lapsed meisterdama nukkjärjehoidjaid, et oleks mõnus pooleli jäänud muinasjuturaamatu vahele järge hoidma torgata või lihtsalt mängida. Kes soovis, sai kokku kleepida    erinevate sõidukite pilte.

Pidu oli täies hoos, meisterdati, aeti mõnusat juttu, rüübati teed ja söödi kama ning võileibu, meisterdati ja kuulati vanaemade-vanaisade aegset tantsumuusikat. Küll oli tore õhtu!

Suur tänu armsad vanavanemad, et leidsite aega meiega koos pidu pidada ja et olete kasvatanud meie laste emad-isad nii tublideks ja toredadeks täiskasvanuteks ning jaksate  kasvatada oma armsaid lapselapsi!

Lõpetuseks luuletus Erika Esopilt

ÜKSAINUS MEMM

Erika Esop

Meil kõigil on memm,

üksainuke memm.

Meil kõigil on paik,

üks päikeselaik,

üks soe ja üks mõnus,

kus kullaseid sõnu

on jagamas memm,

üksainuke memm.

Meil kõigil on memm,

üksainuke memm.

Ta teeb, mida jõuab,

ta tasu ei nõua

ning armastab seda,

kes kallistab teda.

Seepärast ma nõnda ka teen,

teda kallistan veel, ikka veel ..

Jutu kirjutas õpetaja Renate Urba

Piimanädal Alasniidu Lasteaias

Algaval õppeaastal on Alasniidu Lasteaia üheks eesmärgiks korraldada õppe- ja kasvatustegevus projektiõppe põhiselt, arvestades terviseedendust ja keskkonnaharidust. Sellest eesmärgist kantuna otsustasime korraldada põneva ja teguderohke piimanädala. Niisiis, möödunud nädala esmaspäeva hommikul oli laste imestus suur kui õpetajad panid tavapärase hommikuringi asemel laudadele taldrikud ja sinna kõrvale lusikad. Lapsed uudistasid laudade ümber: “Õpetaja, mida me tegema hakkame? Kas täna meisterdame sööki?” Selgitus “degusteerima” oli nii võõrapärane, et see tegi lapsed nõutuks. Kuid üsna pea selgus meeldiv üllatus, algamas oli piimanädal ning piimanädala raames oli üsna kohane igal hommikul erinevaid piimatooteid degusteerida. Õpetajad nägid oma üllatuseks, et ka need lapsed, kes tavapäraselt piimatooteid meeledi ei proovi, olid nüüd õhinal maitsmas ja hindamas. Hinded erinevatele toodetele kandsid õpetajad tabelisse, nii selguski, et kohupiimad ja toorjuustud olid laste lemmikud. Mida põnevat veel tehti?  Koos otsiti vastust küsimusele „Kust tuleb piim?“ . Nii mõnelegi lapsele tuli üllatusena, et enne kui piim poodi jõuab, läbib see üsna pika teekonna. Seda, et piima annab lehm teadsid lapsed küll, see tuleb ilmsalt sellest, et lehmad pole Eestimaa karjamaadelt päriselt ära kadunud ja selle üle on ainult hea meel! Rühmades tehti piimakokteile ja üksteise võidu kasvatati piima ning jogurti vuntse. Igas rühmas leidus põnevaid ideid lehma meisterdamiseks, suured ja väiksed „piimakarjad“ tervitasid huvilisi iga rühma koridoris. Erilist tähelepanu ja rõõmu pakkus lastele õpetajate välja mõeldud „lüpsi simulaator“ mis koosnes papist lehmast, roosast kummikindast ning lüpsipingist. Lapsed „lüpsid“ suure põnevusega kummikindast udarga papist lehma. Tekkis isegi järjekord. Nädala keskel toimus Alasniidu Lasteaias spordipäev. Ümber lasteaia tehti joostes üks tubli tiir ja tublimad jooksid kaks. Kooliminevale rühmale toimus väljasõit Kukrumäe Ratsatallu, giidiks oli ratsatalu perenaine Marit Rebane. Lastel oli võimalus tutvuda mitmesuguste põnevate loomadega. Peost sa porgantit pakkuda hobustele, lambale ja kitsele ning igat värvi kasukatega jänestele, porgandist ei öelnud ära ka vietnami rippkõhtsiga ning koer Villi. Piimanälal ei jäänud maitsmata pea ükski piimatoode, selle eest hoolitsesid meie lasteaia kokad. Nädala menüüs leidus mitu piimatoitu ja need maitsesid hea!

Suur tänu Valio Eesti AS-ile.

Pildid klõpsutas ja jutu kirjutas v.õp Kristel