Hiireherne ja Kuldkinga laste talvine metsamatk

Ootasime mis me ootasime, aga lõpuks võimaldas taanduv külm meil ette võtta ammu
planeeritud talvematka.

Ainult paarikümne minutilise bussisõidu kaugusel meie lasteaiast asub Muraste looduskooli RMK matkarada, mis koosneb pikematest-lühematest erinimelistest radadest.

Meile olid teejuhtideks kaks giidi, kes jagasid teadmisi elust talvises metsas. Peale metsaringi
saime ninasid ja varbaid soojendada toredas püstkojas, kus jõime kuuma teed, sõime küpsiseid ning pakuti "kitsepabulaid". Neid viimaseid pole ise metsa alt leides siiski soovitav suhu pista. Peale paaritunnist matkamist värskes õhus tundsime lasteaeda tagasi jõudes, et
metsas kõndimine tekitas meil tõeliselt head söögiisu ning veel parema une. Hiljem
matka muljeid arutades selgusid faktid ja mõtted, mis jäid lastele kõige rohkem meelde- ja
need
on: selles metsas oli terepuu, vitsapuu ja tädi Inga perekonnanimega puu; mustikavarred on talvel ilma lehtedeta, aga pohladel on lehed; lumele ei tee jälgi mitte ainult inimesed, linnud ja
loomad vaid ka suusad ja puuoksad, on hea, kui tiigijääl on auk, siis saavad vees elavad kalad, mutukad-putukad õhku ning musträstas saab joomas käia; puukoor maitseb kooreüraskitele, nastikule ei meeldi, kui teda ussiks kutsutakse, ta on meie metsa madu ja õnneks talvel ta
puhkab; metsas on ilus ja isegi päike paistab!

Sellised olid meie laste muljed talvisest matkast, aga kevadel oleks sama matkarada tore jälle
külastada!

Kirjutas õpetaja Maie, pildistasid õpetaja Renate ja Maie