Mary Poppins

 Kui päevavalgus hakkas pargi taha vajuma ja idatuul tänaval läbi kirsipuude raagus okste vihises nägid Jane ja Michael kuidas tuulest vintsutatud kummargil kogu avas aiavärava. See oli üks naine; ühes käes oli tal suur kandekott ja teisega hoidis ta oma kübarat kinni. Ja nüüd juhtus midagi hoopis kummalist. Niipea kui see kogu oli väravast sisse astunud, paistis tuul ta õhku tõstvat ja otse maja ette lennutavat. Just nagu oleks tuul ta kõigepealt vastu väravat paisanud, oodanud, kuni ta selle avab, ja siis ta uuesti üles tõstnud ning koti ja kõigega tükkis eesukse juurde kandnud. Kui ta maandus, kuulsid lapsed hirmsat mürtsu ja terve maja vappus. "Kui naljakas! Ma pole midagi niisugust varem näinud," tähendas Michael.

Mihkli- ja rehekuul oleme juttu teinud õhust ja tuulest sest´ap oli päris ootuspärane, et sügispeoks maandus suure tuulega meie saali Mary Poppins. Põgusa tutvustuse järel kuulas ja silmitses ta lapsi uurivalt, pilku ühelt teisele pöörates, nagu kaaluks endamisi, kas nad meeldivad talle või mitte. Lapsed tantsisid vihmatantsu ja laulsid mitu ilusat sügiseteemalist laulu. Mary Poppins kuulas ja otsustas, et meie lapsed on igati kingituse väärilised, ja veel enne kui idatuul Mary ära kandis, andis kuulus lapsehoidja meile suure kotitäie punapõskseid õunu.

 Mary Poppins - õpetaja Maie 

Peoline, pildistaja ja üles märkija - õp Kristel