Ootsin pühi tulevada...

Ootsin pühi tulevada, pühi,

jõuluaega jõudevada, pühi...

Meie jõulud on just niisugused, nagu me ise oleme. Jõulud on ainukordsed. Täpselt samasuguseid jõule kui tänavu Kuldkinga rühmas ei tule enam kunagi. Kui küsite: „Missugused need selleaastased jõulud olid“, saate fotoreportaaži jälgides teada.

Pühaderõõmust vähemalt pool oli ootamisrõõm.

Jõuludeni on jäänud veel neli nädalat. Süütasime esimese küünla.

Missugune kuusepuu meile tuuakse?

Täpselt samasugune, nagu vanadel postkaartidel. Ilus. Kui me kuuse toas ära ehime, siis saame jõulupuu. Missugused jõulupuuehted me külge riputame? Õige vanasti riputati kuusepuule ainult õunu ning kõrkjatest ja lõngast ehteid. Meiegi ehted olid omavalmistatud ja armsad. Ühed väikesed kaunistatud  puukettakujulised, teised paberist ketid.

Jõuluaeg on aasta pikas päevadereas võib-olla kõige rohkem selline aeg, mil alustatakse kodu kaunistamisega varakult. Juba detsembri alguses riputasime rühma lakke jõulukrässe. Niinimetatud toredate okkaliste pallide juures olid lapsed usinad abilised Sirjele.

Rühma esiku seinale meisterdasime ühiselt ühe vana rehielamu akna. Aknale paigutasime rühma kõikide laste toodud jõulusokid, kuhu päkapikk lastele jõuluüllatusi toomas käis.

Üheks suuremaks tegemiseks jõulukuul oli jõuluetenduse õppimine. Muusikaõpetaja Marise abiga, kes teadis hulgaliselt erinevaid jõululaule, said selgeks kaunid ja tuntud jõuluviisid ning Eesti regilaulud.

Päev peale kolmanda küünla süütamist on käes päev, mil me ootasime külla Jõuluvana. Päris igasse peresse ta ise ei jõuagi ja mõnele poole on tema saadikud kingid kas tuppa või jõulupuu alla põrandale toonud. Sellel õhtul valitseb lasteaia saalis jõulurõõm. Lasteaia saalis käib jõuluetendus „Pikk reis“, mis viib kaks tüdrukut Triinu ja Epu muinasjutumaale, kus on hoopis teistsugused jõulud, kui meie nendega harjunud oleme. Niimõnigi laps küsib mõttes vaikselt: „Kas Jõuluvana ikka jõuab õigeks ajaks kohale?“. Saaliuksele kostub koputus ja seal seisab kauaoodatud Jõulumees. Jutukas ja natuke pikast reisist väsinud Jõuluvana saab näha, kuidas tähistati jõule vanasti, kuulda laste laule ja luuletusi, näha selgeks õpitud tantse, Eesti rahvamänge ja rahvatantsu „Kaerjaan“. Täname lahket Jõulumeest kingituste eest! Kui kingitused said jagatud, ootas kõiki peokülalisi ühine jõululaud rühmatoas.

Mis jõulud need ilma piparkookideta ikka on? Juba teisipäeva varahommikust saati olid väikesed käekesed osavad jahu sõeluma, taigent rullima ja piparkooke vormima. Ahjust väljatulnud piparkoogilõhn tõi taaskord rühma jõululõhna. Enne kui piparkooke maitsma hakkasime, kaunistasime neid erivärviliste suhkruglasuuridega.

Mida veel jõulukuul teha? Miks mitte minna Jõulumaale. Õhtul ootas kõiki lapsi ees Vanamõisa Jõulumaa külastus. Jõulumaale jõudes ootas meid ees esimene üllatus – vaikselt hakkas sadama lund. Peagi oli kogu maapind väikese lumekirmetisega kaetud. Jõulumaal said lapsed kuulata jõulumuinasjuttu, sõita jõulurongiga, meisterdada, teha sepikojas oma rühma õnnenael, kohtuda Jõuluvanaga, vaadata tallis koduloomasid ja -linde ning päkapikkude toimetamisi teatris.

Meie rahvas peab lugu jõulukuul küünaldest ja küünlatulest. Miks mitte ühendada küünlad ja kaarditegu. Neljapäeval tegime rühma omavalmistatud kaartidest näituse. Vali siit, missugune jõulukaart Sulle meeldib ja tee ka ise niisugune.

Jõuluküünalde helendus,

akendes värelev valgus,

rõõmuhetk kõikide silmades –

see on pühade algus.

Jõuluvalgusest peredes

hubasust, kodusooja,

igaüks oma südames

jõuluvalguse looja. /O. Saar/

Pildistas ja kirjutas

Kuldkinga rühma vanemõpetaja Tagi

Isadega meremuuseumis

„Ahoi!“ hõiskas nääpsuke Eesti Meremuuseumi giid Anna tervituseks Kuldkinga rühma lastele, nende isadele ja teistele täiskasvanutele, kes olid kogunenud mardipäeva õhtul Paksu Margareetasse.

 Teadmiseks, et Paks Margareeta on ligi 500- aastase värvika ajalooga keskaegne suurtükitorn. Torni läbimõõt on 25 meetrit ja kiviseinad kuni 5 meetrised, mille paksus kahaneb astmeliselt ülespoole. Tallinna keskaegse linnamüüri kõige paremini säilinud hoone on väärikas ja eriline hoone peites endas põnevaid meremaailma saladusi.

Just kõike merenduse ja mereajalooga seonduvat läksime üheskoos Eesti suurimas muuseumis teada saama. Suurtükitorni esimesel korrusel nägime erineva suuruse ja kujuga laevamudeleid, skafandrit, köit, laevakella, laskeavasid... Korrus kõrgemal vaatasime suurelt videoekraanilt suurtükitorni ajalugu. Ekraanile ilmunud piltide pealt saime näha, missugune oli esialgne suurtükitorn, mis aastatel torni rekonstrueeriti, millal torn ise kaeti kõrge kivikatusega ning kunas taastati suurtükitornile lähedane väliskuju.

 Peale väikest ringkäiku muuseumis kutsuti kõik külalised allkorrusele. Ees ootas võistlus – köievedu. Esialgu proovisid rammu lapsed. Teises voorus oli kord jõu katsumiseks isade käes.

Ja siis marssis kogu meestevägi koos lastega keerdtrepist üles ja läks Paksu Margareeta torni katusele. Torni katuseterrassil avanes suurepärane vaade tuledesäras sadamale ja Tallinna vanalinnale.

Isa on nii tark ja hea,

palju tähtsaid mõtteid peas!

Oskab naelu lüüa seina,

noa ja kahvliga veel süüa.

Oskab ehitada maja,

teha kõike, mida vaja.

Telerist ta vaatab rallit,

minuga ta mängib palli.

Kui ma väsin, seljas kannab,

kommiraha mulle annab.

Õhtul räägib unejuttu,

enne seda, kui jään tuttu.

Kui on jälle õhtu käes,

oma armsat isa näen.

 Niisugused luuleread kõlasid laste suust enne kui nad isadele kingitusi üle andsid. Üllatuskingituseks sai iga isa oma lapse joonistatud puslepildi. Kui pika tööpäeva õhtul tundis mõni end väsinuna, energiast ja headest mõtetest tühjana, siis laste tehtud toitvad ja energiarikkad „stressipallid“ aitasid justkui võluväel hea tuju tekitada.

Loodame, et see ühine mõnus õhtupoolik ajaloohõnguliste kivimüüride vahel aitas ka kasvatada austust ja armastust mere vastu. Südamlik tänu kõikidele vahvatele ja ettevõtlikele isadele, kes merepeost osa võtsid!

Pildistas ja kirjutas

Kuldkinga rühma vanemõpetaja Tagi

Karukellade isadepäev

Tere hea lugeja,

Karukellade vahvat isadepäeva näed sa siin

Ühes laulusalmis on sõnad: maa saab otsa, algab meri...

 Ühes laulusalmis on sõnad: maa saab otsa, algab meri...

Just sellises paigas, Viimsi poolsaare tipus Rohuneeme metsas käisime Hiireherne rühma lastega uudistamas suurt rändrahnu. Rohuneeme rändrahn ehk Maisiniidi kivi on erinevatel andmetel Eestis suuruselt viies või kuues rändrahn. Nägime nii palju põnevaid kohti, no näiteks viskasime pilgu peale saartele- Prangli, Aegna, Kräsuli ja Naissaar paistsid kenasti kätte. Sõitsime mööda Eesti kõige pisemast, Pandju saarest. Nägime Merivälja muuli, Viimsi vabaõhumuuseumi, mitut laeva, palju- palju erinevaid kive ning pidasime piknikku. Ja nägime oma silmaga, et tõsi ta on- kui maa saab otsa, siis algab meri!

Kirjutas õpetaja Maie, pildistasid õp. Maie, Renate, Niina

Kuldkingade väljasõit Harkujärve parki 09.10.2015

Teine sügiskuu on Eesti rahvakalendris tuntud ka porikuuna. Rahvakalendri tähtpäevade poolest on oktoobrikuu aga aasta kõige vaesem kuu. Unustustehõlma jäänud kolletamispäevast pole teada enamat, kui saab oletada päeva nimest: puulehed kolletuvad ja hakkavad maha langema. Enne, kui puulehtede varisemise aeg looduses päriselt kätte jõuab, otsustas Kuldkinga rühm Harkujärve parki kõike seda sügiseilu vaatama minna.

Harku järve suubuva Harku oja kaldal asub Harkujärvel park. Esimesena peatus meie pilk pargis siiski suvehalja okaspuu – lehise peal. Üle 10 m kõrguste igihaljaste kuuskede vahel kasvasid pargis tuttavad lehtpuud: pihlakad, kased, vahtrad, tammed ja kastanid. Nii mõnestki vanemasse ikka jõudnud puust on alles vaid känd. Grupipildi tegemise jaoks valis meie seltskond pargis just ühe hiigelsuure kännu. Mainimata ei saa jätta, et pildistamise ajaks oli raske kõikidel end sinna peale mõnusalt seisma saada, sest jalgealune oli konarlik. Seetõttu oli antud hetkest tehtud foto üle eriti hea meel. Nüüd otsisime kõik pargis tasasemal maapinnal endale ühe koha, seisatusime hetkeks paigal ja proovisime ise ka muutuda puu kujuks.

Pargis ringi jalutades leidsime maast veel viimaseid kastanimunasid, tammetõrusid ja pilvikuid, sügisvärvides lehti ja näritud käbisid. Kuusetüvel märkasime aga kahte lustakat oravat, kes mängleva kergusega üles ja alla liikusid ning teineteist mööda puutüve taga ajasid. Kui oravate tegemised said ära vaadatud, hakkasime ise mängima.

Kuna linnalähedal maal peale lindude ja oravate muid metsloomi ei kohta, saime pargis puude vahel mõnusalt ringi joosta ja mängida jooksumängusid „Kuri hunt“ ja „Jänes ja rebane“. Park oli ka hea ja sobiv paik liikumismängude tegemiseks. Mängude ajal oli lastel seal palju jooksuruumi ning sageli kippusid nad kaugele puude vahele end osavalt ära peitma enne kui hundid ja rebased neid kätte said.

Enne äraminekut oli hea Harkujärve pargi puid kallistada, et neist energiat saada ja jõudu koguda.

 

Pildistas ja kirjutas

Kuldkinga rühma vanemõpetaja Tagi

MATKA PÄEV JA VANAVANEMATE PIDU HIIREHERNE RÜHMAS

Teisipäev, 15. September oli Hiireherne rühmal väga tegus päev.

Hommikul otsisime  välja retsepti, tõstsime lauale vajalikud toiduained ja asusime valmistama kaerahelbepätsikesi. Kaalusime  mõõtsime, segasime, vahustasime, natuke  maitsesime ka. Tainas saigi valmis. Taigna segamine käis rõõmsa hooga, kohe näha, et lapsed ka kodus süüa teha aitavad!  Meie rühmas on mitmeid muna kaussi koksimise meistreid! Tõstsime küpsised ahjuplaadile  ja viisime need lasteaia köögi ahju .  Kümne minuti pärast oli terve köök magusat lõhna täis. Nüüd jäid küpsised õhtut ootama, sest plaanisime neid pakkuda kallitele vanavanematele, keda  õhtul peole ootasime.

 Küpsised valmis, panime  endile matkariided selga, sest õpetaja Urve ootas meid matkale. Matk „Meie küla, kaunis küla“ algas Harku küla kivi juures, saime teada, et Harku küla seisab selle koha peal juba aastast 1241. Suundusime külateele, möödusime ojast ja kuulasime veevulinat, uurisime uuemaid ja vanemaid kiviaedu, talumaju, palkmaju ja kivimaju. Jutud ja  fotod vanadest aegadest meie külas  olid nii lastele kui õpetajatele väga huvitavad. Kaunis ümbruskonna loodus leidis samuti matka jooksul tähelepanu, saime endale uue tuttava – saarepuu. Matka lõpus jõudsime niidule, kus veel palju sügisesi lilli õitses. Lapsed otsustasid vanavanematele kimbu lilli korjata. Ja saatsid ka tervituse:

Matk oli väga tore, ilm ilus ja meel hea. Kui lasteaeda tagasi jõudsime sõime lõunat, puhkasime pisut ja hakkasime kalleid vanavanemaid peole  ootama. Vanavanemate pidu toimub meie rühmas juba teist aastat, see on juba traditsioon. Vanaemad, vanaisad jõudsid kohale, pidu algas!  Lasteaia õppeaasta ühisteema on Pärimuskultuuri aasta, sestap oli meiegi pidu selles meeleolus. Alustuseks laulsime koos vanavanematega laulu „Paista, paista päikene“, seejärel esitasid lapsed laulu „vennad on mul suured mehed“. Mängisime vanasõnade mängu. Õpetajad koos lastega ütlesid vanasõna esimese poole, vanavanemad lõpetasid. Vanavanemad teadsid kõik vanasõnu!  Seejärel said lapsed koos vanavanematega   ristsõna lahedama asuda. Ristsõna vastuseks tuli „Lapselaps“.  Ristsõnad lahendatud ja hallid  ajurakud tööd saanud, tantsisime, laulsime   ringmänge „Midrilind“ ja  „Mu isamaa armas“. Maitsesime kaerahelbepätsikesi ja tundsime rõõmu toredast õhtust ja heast seltskonnast. Lapsed kinkisid kallitele külalistele lillekimbud, oma valmistatud lauamängu ja rahvusmustriga õnnekivid.

Suur tänu kallid vanavanemad peol osalemast ja oma kallist kasvatustööd tegemast!

Väike tantsu näide.

Kirjutas õpetaja Renate,

 Pildistasid õpetaja abi Niina, õpetajad Maie ja Renate