Kui me näeme kummitusi...

Tere!

Mina olen Alasniidu Lasteaia kummitus, nimega Kedategelikultolemaseiole. Kirjutan teile sellest, kuidas ma ühel õhtul infarkti äärel olin.

Nii, sirutan mina oma konte õhtul kell seitse, kui lasteaed suletakse, et siis nagu normaalsele kummitusele kohane, minna lasteaia peale kummitama ja mida mina näen! Kari lapsi nagu hullumeelsed huilgavad õue peal ringi! Läksin asja uurima ja mis selgus… Selgus, et Kuldkinga rühm jätab lasteaiaga hüvasti. Mis oleks olnud veel toredam, kui tunda end kordki terves lasteaias ainuvalitsejana  ja  vabana päevarežiimist? Nii juhtuski, et selle asemel et õhtul koju minna, jäädi hoopis lasteaeda. Issid- emmed olid lastele kaasa pannud midagi näljasurma vastu, midagi kummitustetõrjeks ja midagi uneesmaabiks. 

Kõigepealt tuli kõhtu kinnitada, et ikka terve õhtu jõuaks vastu pidada. Aga võta näpust- vana tuttava mereröövli - Kapten Hambutu jõuk oli laste toidumoona ära varastanud! Seda muidugi mõttega, et siis õhtul kui lapsed lahkunud on, see kenasti omale laevale  toimetada. Õnneks on lastel kapteniga oma kokkulepe - käsi peseb kätt- ja ta jättis lastele vihjeid, et need varanduse kenasti enne  tema röövlipunti kätte saaks. No oli ikka mööda maja ja õue otsimist küll!

kuhu siis kaevama minna?

Siis sai mõnusasti kõht täis ja õues isu pärast mürgeldatud. Terve lasteaia õueala oli ju ainult Kuldkinga päralt!  Hämardudes oli  aeg  tubasemaks sättida. Ühiselt koristati õu ja pesemisprotseduure läbi viia koos mängukaaslasega on ju hoopis huvitavam kui igapäevaselt kodus, kuigi jah, ega selle veega ja pastaga ja seebiga, lugeja võib endale ette kujutada. Ühesõnaga oli lastel väga tore pesemine :)

Telekavaatamine käib iga tänapäevalapse  ellu. Ega siingi erand olnud. Ühiselt vaadati ühiselt väljamõeldud, ühiselt lavastatud ja ühiselt mängitud „Hambahaldja lugu“. See on klassika! Äratundmisrõõm oli ehe, kilkeid ja naeru palju.

Nüüd peeti plaani öödiskole minna. Öödiskole panid nii suured kui väikesed selga  piduriided - pidžaamad ja öösärgid. Enne oli aga vaja kontrollida terve maja läbi- ega siin kummitusi pole (siinkohal naeran omaette). Päris kõva häälega arutati muide, mis peaks juhtuma kui nad TÕEPOOLEST kummitustega kokku puutuksid. No mõni karune mehehakatis arvas kohe, et annaks kümnesse. AI !!!! Teiste arvamused meeldisid mulle rohkem:

·        *Võtan korvi, panen patjade sisse

·        *Võtame enda rühma

·        *Otsime ta ema üles ja viime tema juurde

·        *Kui ta on muna siis viime õue ja paneme peitu

·        *Küsime mis ta nimi on ja miks ta siin on

·        *Kui munast koorub aitame välja

·        *Õpetada ja sõbraks võtta

·        *Peab end ruttu ära peitma, muidu ta võib meid emmeks hakata hüüdma ?

Oli neid, kes teistest ette tormasid ja kannatamatult pimedaid urkaid jahtisid ja oli neid, kes õpetaja käest kinni hoidsid ja asja tasa ja targu ümbrust uurisid. Teadagi vanasõna - tasa sõuad, kaugele jõuad. Kindlamast kindel oli, et mind nad üles ei leidnud. Napilt läks….

Ja siis läks saalis mölluks! Muusika oli nii kõva, et tahtis kõrvakuulmise ära võtta. 

tantsida on lahe!

Mõned tantsulõvid ei tahtnud ega tahtnud lõpetada, aga tüdrukutel hakkas silm looja vajuma...

Poeti oma pesadesse, mis põrandale külg- külje kõrvale said sätitud, jutustati kummituslugusid, sekka peeti padjasõdagi...ning siis...tuli Unemati.

……aga seda imestasin ma küll, et mitte keegi ei kippunud ööseks koju……..imelikud lapsed…..

Huvitav, kas neile meeldis see siis või? Loodan, et mitte. Muidu pean endale uue eluaseme leidma!

Kummitus Kedategelikultolemaseiole