Kassikäpad käisid leivategu kaemas

 Reedel, 3.oktoobril käisid Kassikäpa rühma lapsed Eesti Vabaõhumuuseumis leivategu kaemas. „Kas see ongi Vabaõhumuuseum?“ kostus ühe lapse suust. „Oi kui vahva!“ hõikas teine laps. „Miks Vabaõhumuuseumil selline nimi on?“ tahtis kolmas teada. Peale nende küsimuste said lapsed muuseumitundi „Viljaterast leivani“ külastades veel paljudele, paljudele küsimustele vastused. Vabaõhumuuseumi väravast liiguti esmalt Köstriaseme tallu. Muuseumitunni alguses said lapsed endi seast peremehe ja perenaise valida. Esimeses talus räägiti viljakoristusest, terade eraldamisest viljapeadest ja vilja tuulamisest ehk puhastamisest ning vaadati sirpi ja prooviti koodiga tööd teha. Seejärel sai iga laps oma peotäie jagu viljaterasid ära puhastada. Kui peremees Oliver hindas, et kõik peotäied viljaterasid on piisavalt puhtaks tehtud, siis mindi kotitäie teradega neid jahuks jahvatama Pulga tallu. Teise talu aidaukse ette sätitud käsikiviga proovis iga laps kolm ringi teha. Pärast jahu jahvatamist märkasime, et Härjapea talu korstnast tuleb suitsu. Nüüd seadsimegi kõik üheskoos sammud kolmanda talu poole. Talu perenaine kutsus meid tuppa ja rääkis, kuidas juuretisest saab leib, kus ja mitu päeva peab taigen kerkima, miks tehakse leibadele märgid peale, kuhu leivad küpsema pannakse. Kui leivateo jutud said räägitud pakkus perenaine käterätiku alt päris omatehtud leiba. Kuna tühja kõhuga isu on nagunii hea, siis soovis ta väikestele ja suurtele külalistele „Jätku leivale!“ nii nagu seda tehti vanasti. Kui kõht täis, siis meel hea – nõnda ütleb vanasõna. Nii saime meiegi rõõmsalt tagasi lasteaeda sõita.

Kassikäpa rühma vanemõpetaja Tagi