Kolmekuningapäev

Ahoi armsakesed!

Küll see eelmise aasta lõpp oli mulle äraütlemata muljete rohke. Ma ütlen ausalt, et ma pole sellise tralliga harjunud. Minu koduks oli vaikne ja lumine laas aga ühel päeval toodi mind linna. Metsas olin ma pea nelja meetriseks kasvanud ja mulle jäi kõrvu, et inimesed hüüdsid mind Nuluks. Mind upitati püsti ühes triibulise põrandaga saalis, anti kõvasti juua ja siis ma jäin ootama. Uue nädala hakul hakkas triibu-saali voorima rahvast. Pisikesed ja suured inimesed vaatasin mind imetlusega ja minu kõrval võttis istet Jõulumemm, kes hakkas lastele jõulumuinasjuttu lugema. Ühel lõunal toodi kast ja kastist tuli välja imeilusad tulukesed, need riputati mulle kaela. Olgugi, et mõnel korral ma oma ehetega maja elektrisüsteemi hetkeks vussi lõin, olin ma väga uhke. Ja nagu tulukestest vähe oleks olnud, toodi veel siidised lipsud lisaks. Minu pidurüü oli kaunis - seda ütlesid mulle inimesed.

Aga seda mis nüüd lahti läks ei osanud ma küll oodata. Igal nädalal kogunesid minu ümber väikesed ja suured inimesed. Pisikesed inimesed laulsid ja tantsisid ja suured inimesed plaksutasid palju ja välgutasid oma pildimasinatega. Mulle oli see armas vaadata ja minust tehti palju pilti ja mind kiideti kõvasti. Üks punase mantliga mees istus minu kõrvale ja toetas oma suurt kingikotti minu okste najale. Mul polnud selle vastu midagi, kott oli ju raske!

Ja nüüd kui peod on peetud ja punase mantliga mees ammuilma koju tagasi sõitnud ning raketid on värvinud taeva mitmevärviliseks ja alanud on uus aasta, saabus kolmekuningapäev. Inimesed ütlesid, et sellel päeval on tavaks jõulukuusk toast välja viia. Tohohh! Alguses ma ikka ehmatasin, triibu-saal  oli mulle juba koduseks saanud. Kuigi ma võin omavahel öelda, et siin oli ikka kole palav!

Aga ärasaatmispidu oli südamlik. Pisikesed inimesed laulsid ja tantsisid ja ma sain aru, et kolmekuningapäev on oluline nendele pisikestele inimestele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused minu küljest ära süüa. Ma ootasin kannatlikult kui kõik siidilipsud ja tulukesed minu küljest ära harutati ja siis tuli see hetk kui mind saali uksest jälle välja viidi. Tõmbasin kohe hea sõõmu värsket õhku ja vaatasin natuke ringi. Ehee... ma polnud siin päris üksi. Päris mitu väikest ja väiksemat kuusejussi olid siin samuti ennast tuulutamas. Seal me siis seisime ja ajasime pisut juttu...

Ma mõtlen tagasi rõõmsa meelega ja loodan, et elan kõigi piduliste mõtetes ja meeltes kaua-kaua!

Teie Nulukene!